Meist

Kuidas sündis Tuul ja Pilveke 

Kui ma olin veel väike tüdruk, ei olnud minu mängukaaslased päris tavalised. Mõnel lapsel olid sõbrad naabritänavalt, mõnel lemmikloomad, aga minul olid sõpradeks Tuul ja Pilveke.

Tuul armastas joosta üle heinamaa, keerutada juukseid sassi ja peita ära kergeid pabereid, et siis neid jälle kaugelt tagasi tuua. Kui mina õues mängisin, oli Tuul alati kohal, kutsudes teda uusi radu avastama ja suurelt unistama.

Pilveke oli hoopis teistsugune. Tema hõljus rahulikult taevas ja vaatas maailma ülalt. Pilveke oskas muutuda draakoniks, jäneseks, lossiks või laevaks – täpselt selleks, mida mina parasjagu oma kujutluses näha tahtis. Kui Tuul õpetas liikuma, siis Pilveke õpetas unistama.

Aastad läksid. Mina kasvasin suureks, kuid ei unustanud kunagi oma kahte erilist sõpra. Kuigi ma ei jooksnud enam paljajalu mööda õue ega vaadanud iga päev pilvedest kujundeid, jäid Tuule seiklushimu ja Pilvekese loovus minu südamesse alles.

Kui ühel päeval jõudis kätte aeg luua midagi päris oma, meenusid mulle lapsepõlve sõbrad. Ma mõtlesin, kui palju nad olid mulle õpetanud – julgust liikuda edasi, uudishimu avastada uut ja oskust näha maailma natuke teise nurga alt.

Nii otsustasingi anda oma ettevõttele nimeks Tuul ja Pilveke.

See nimi sündis ühest lapsepõlvest, kus kujutlusvõimel olid tiivad, tuulel oli iseloom ja pilvedel olid lood rääkida.

Ja võib-olla on Tuul ja Pilveke siiani olemas. Lihtsalt nüüd elavad nad edasi kõiges selles, mida mina loon.